fReEnemys

Sain üllatava kõne kauaaegselt sõbralt, kes mulle pole mitmeid aastaid helistanud. Eile. Võtsin suure huviga, et mis nüüd juhtus, või tõenäolisem variant - mida ta Tahab.

Kutsus laupäevaseks võistluseks Meistriliigat sulkas mängima, ühe tüübiga. Mina pidavat olema just see puudub lüli, et võistlus toimuks, vähemalt Meistriliigas.

Ütlesin, et hea küll, mul hetkel puhkus ja aega on, tulen teen ära need 2 meespaarismängu. Tegime kokkuleppe, et kui midagi muutub anname üksteisele teada.

Mnjah, kell on praegu 21.12 reede õhtul ja mängud pidid homme hakkama juba 10st, Aga vaatan mina tabeleid, Minu nimi on maha võetud.

Ei tea, kas tegemist on selgetnägijatest juutidega, kes teavad, mis mu elus praegu toimub, või teine variant, et nad teavad, et ma haige või kuskil hullu panemas.

Vahet pole, mis nad arvavad.

Tean ainult, et hoiame alt, et midagi Hullu ei juhtuks, oma sõpradega.

Peace Out!

Väike Vimka

Käisin mu kodu lähedal olevas Staapis söömas. Vahi, kus seal on hinnad. Burkse alla 7 euro on ikka väga raske saada, kuid ahjukartuli sai niisama 2 euro eest kätte - võtsin obvious selle. Päris hea hinna kvaliteedi suhe, head rasvased olid.

Aga mitte söögist ja hindadest ja maksudest ei tahtnud ma rääkida :)

Nimelt seal oli mõnus terrass, kus sai süüa ja istuda. Minust edasi ühes  lauas istusid 3 noort - 2 poissi ja üks piiga. Praktiliselt Õige Valiku kohting või no võis olla ka wingmängi olukord - kust mina tean, aga mulle meeldib spekuleerida :)

Igatahes istusid seal ja kell oli päris palju, üle kesköö, ma ei mäleta, sest mul endal ka käekella ei olnud kaasas - aga mobiil oli. Mõtlesin, et teen ühe eksperimendi, väikse vimkaga, kuidas noored poisid ja tüdrukud mõtlevad ja käituvad.

Võtsin julguse kokku ja astusin ligi. "Kas tohib tülitada?" Sain jaatava vastuse. Küsisin: "Mis kell on?" Poisid reageerisid millisekundiga, praktiliselt ühest suust. Tüdruk oli vait. Ja lõpetuseks täpsustasin: "Kas ja mis käekell on?" Nad muigasid.

Fun fact - poistel polnud käekellasid, tüdrukul oli retro seieritega kell, mis väidetavalt seisis paigal. Vb patakad tühjad, who knows.

Nostalgia Pildid

Ema-Isa-Laps turniir 2004

Mikk ja Argo Aru, Kalle ja Kristjan Kaljurand, Ants Mängel (Toivo Mängel tegi pilti).

Finaalis olid Mängelid ja Kaljurannad. Meenub, et Kalle tegi taktikalise lükke ning pani Kristjani võrku mängima. Ma ei saanud alla jääda, kuid selle asemel, et isa võrku või kuhugi nurka seisma panna, läksime taktilaselt teist teed pidi. Pole hiljem enam kunagi nii mänginud, et paariline jooksis  mööda väljakut ringi, et teda raskem leida oleks. Ega ta ilus polnud, pisut kurioosne, aga mis peamine - üks magus võit Kaljurandade üle oli tõsiasi.

Eesti noortekoondis U17 EM-il 2001 Belgias

Vasakult - Raul Must, Vahur Lukin, Sandra Kamilova, Kati Kilk, Ants Mängel, Riina Täht. Treener Aigar Tõnus tegi pilti.

Minu ja ka vist teiste jaoks oli esimene EM ehk suurem sulgpallivõistlus, kus sai käidud. 21 riiki oli ja tulemused ei olnud kiita, jäime eelviimaseks. Avas silmad, et tase mujal Euroopas on veidi teine tera, kui Sigulda noorte GP. 

Eesti Meistrivõistlused 2006

Raul Musta esimene Eesti Meistritiitel, minu jaoks jäi see viimaseks üksikmängu medaliks, kui talle finaalis kaotasin. Pronks oli Tauno Tooming.

Lõbus  fakt, peale seda pole Raul ikka ühtegi geimi kaotanud Meistrivõistlustel ja arvatavasti ka teistel Eesti võistlustel.

Esimene Antsu Spordilaager 2006

Koos Mikk Aruga, laagrimütsid kenasti peas.

Kohaks Suure-Jaani ja kutsusin nädalavahetuseks sõbrad kokku, et erinevaid spordialasid harrastada ja mõnusalt aega veeta. Alasid olid alustades fresbeest, jalgpallist, korvpallist - lõpetades viktoriini, teatevõistluste, rannavolle, ümber tiigi jooksu ja palju muuga. Kokku olen hiljem korraldanud laagrit üle 10 korra ja rahvast on iga aasta olnud ligi 20.

Euroopa Mängud ja Tõehetk

On alles nädal olnud. Tore kaasa elada kohe, kui eesti sulgpalli mängijatel hästi läheb.

Raul ja Kristjan andsid endast parima kindlasti, aga seekord võitu ei tulnud. Samas tahaks meelde tuletada nende kevadise otsustava võidu toonud mängu sakslaste vastu sõpryskohtumises - 28:26 3.geimis.

Helina ja Kati-Kreet mängisid ka enda koha välja, kus 2 võidu ja 2 kaotusega jäädi pidama veerandfinaalis. Eks seal veel yks võit ja medal koju tuua, on veidi õnne ja ka kõrgemal tasemel mänge tihedamalt vaja.

Kristin sai keerukast alagrupist teisena edasi ja kaotas 16. seas aasia juurtega sakslannale kolmes geimis. Ikka samm-sammult edasi, suurem lähieesmärk olympia Tokios jälle lähemal, punktilisa ju saadud.

Kuid täna võib olla ajalooline hetk Eesti Sulgpalli jaoks, kui tiitlivõistlusel täiskasvanute klassis medal koju saada. Kas Raul Must suudab seda? Ei tea, aga miks ka mitte?! Hoiame koos pöidlad peos ja ehk saab õhtul pöialdest peos yks kõva sulkapidu :)

Kuigi mängu ylekandeid pole Euroopa Mängudelt väga saanud, on siiski hea näha klippe ja pilte IG-st ja intervjuud on olnud särtsu täis -parajas toosis enesekindlust ning positiivsust!

Võib öelda julgelt, et sulgpallur eestis olla on Uhke ja Hää!

Face Your fear

Alustan klišeelise lausega, millega keskkooli lõpukirjandil oleks saanud -20 punkti - inimesed on Erinevad..

Meil on erinevad tööd, huvid, pered, rõõmud, kuid ka hirmud. Ja just viimasest tahtsingi lühidalt rääkida.

Kuskil on vast kõigil jutuks tulnud legendaarne küsimus:"Aga mida sa kardad?"

Olen ise kuulnud palju variante, mida on pakutud. Keegi ütleb vast naljaga pooleks, et Ei Mina karda midagi. Naisterahvad on toonud välja ämblikke, hiiri, usse ja muid elukaid. Ega õiget ja valet vastust vast ei olegi - olukord on subjektiivne..

Mida mina kardan? Pikka aega kartsin kõrgust, sest kui ikka Kõpu Tuletorni tippu uudistama ronisid, siis alla vaadates ei olnud turvaline tunne..

Kuid kõige rohkem olen alati kartnud liiklust. Olin ka autokoolis kehv juht ja ebakindel. Seepärast mõtlesin, et jätan pooleli - pole mul autot vaja, sõidan pigem bussi, tuttavatega või lähen üldse jala.

Aga hea uudis on see, et saab bussis mussi kuulata, uudiseid lugeda või lihtsalt aknast välja vaadata.

Raskel ajal - asi seegi...

Liikumine...kuhugi

Ma ükspäev mõtlesin ühe fenomeni peale. Nimelt liikumisele. Tundub hea paraja pikkusega sõna ja arusaadav kõik. Kuid kas on?

Minul vanasti seostas see spordi tegemisega. Siililegi selge, et kui sa enamus sporte teed, siis sa ju liigud. Ja me KõIk teeme sporti mingil määral - käimine on ka olümpiaala. 

No võibolla mitte nii palju males, kui tõstad nuppe, aga see-eest ajurakud liiguvad igale poole nagu maratonijooksjad...

Kuid samas saab liikumise all pidada silmas, et su elu läheb paremaks/kehvemaks. Valdav enamus loomulikult vastaks esimese mõttega, et mis loll dilemma see on – muidugi Ma tahan, et Mu elu liiguks paremuse suunas.

Kuid nagu me peaaegu kõik teame, et paratamatu on, et elu aeg ajalt kehvemaks läheb. Sõltub kelle jaoks, mida, eks? Paras mitme muutujaga võrrand, kus x-ideks/y-kiteks/z-dideks inimesed meie ümber, mis ilm parasjagu on ja kas krõbisevat ka taskus piisavas koguses on...ja palju muud.

Aga mu point on see, et Inimene on alati loodud liikumises olema. Kuhu suunas, kas alati õiges – võib ju loota, aga vast mitte.

Mida me saame teha, et meil kõigil kogu aeg hästi läheks? Kuldkala üles leida ja üks kolmest soovist talle kenasti serveerida...ehk.

Kuid olgem ratsionaalsed – sureme vaid korra, aga elame iga päev..

Mõelge positiivselt ;)

Kaas/soovitus/mingi Kiri

Tere, Circle K pere

Olen üks tavaline keskeas või noorukieas mees, kes aeg ajalt teie poodi/tanklat kasutab ja külastab.

Täna õhtul läksin tavalist vett ostma (seda Circle K oma, eriti hea) ja vaatan samal ajal tööl oli klienditeenindaja nimega Jaana. Olen kassas ja vesi maksab 1.20, ta midagi ei öelnud, aga oma kehahoiakuga näitas välja soojust ja olen praegu täiesti aus - see tekitas isu magusa järele.

Vaatasin rahakotis täpset raha ei olnud, andsin 2-eurose ja Jaana andis mulle 80 senti tagasi ning võtsin lisaks ühe Bounty šokolaadi, mis maksis täpselt samapalju, kui teenindaja mulle tagasi andis.

Istusin poodi maha ja naudin rahulikult oma vett, kui mõtlesin, et tahaks midagi lugeda. Vaatan ajakirjade letti ja seal hakkas üks artikkel eriti huvitama, aga ajakiri ise oli kallis 3 eurot. Ei tahtnud seda paksu ajakirja osta, raske koju tassida.

Otsustasin pöörduda klienditeenindaja poole, kelleks juhuslikult oli jälle Jaana ja küsisin, kas ma tohin niisama ühe artikkli läbi lugeda, ilma, et ma peaks seda ostma.

Jaana vastas noogutusega.

Üks põhjus, miks ma Sõpruse pst Tammsaare risti Circle K-d külastan on seepärast, et ma pole kordagi kohanud seal halba teenindust. Palun saatke see kiri neile tublidele neiudele/piigadele/daamidele edasi, kes seal töötavad. Nad väärivad seda...

NB! Viimasel ajal olen kohanud, et just seal tanklas on palju külastajaid ja töötajatel on kogu aeg käed-jalad tegemist täis. Ma ei teagi, mida ette võtta?!... Äkki peaks kütuse hinda ainult selles tanklas tõstma, et inimesed ei tangiks seal Circle K-s... Siis saavad töötajad veidi rohkem puhata.

Lihtsalt ettepanek või mõte või kirjutis...