Kunagi tegi semipopulaarne artist Ricky Martin ühe muusikalise teose “Private Emotion” - naisartist hetkel ei meenu.
Mis pani mu mõtlema, kui privaatselt me emotsioone peaks võtma/andma/jagama?
Palju sõltub , kellega seltskonnas olete, kui hästi tunnete, et teie jutul nii öelda “langevari” seljas oleks ja ta pehmelt maanduks.
Minu arvates on see väga hall ala ja suhteline:
A) mõni on vaoshoitud, ei räägi tunnetest
B) yks grupp inimesi avaneb ainult väga lähedastele
C) osad avanevad kohe suhte alguses- põhjuseks, kaia ikka kassi ja hiirt mängida? Tervitused kuldhitile “It’s business time” Flight of the Concordsidelt :)
D) viimane ekstreemne variant on fruktid nagu BSH, siinsamas väikeses “sauna ja faunariigis” nagu Eesti :)
Yhesõnaga õiget ja valet vastust ning käitumist ei tundu esmapilgul terendamas - vähemalt teadlased, matemaatikud, fyysikud leiutanud pole.
Tuleb vist oma pokerface mehelikult ette manada ja mitte liialt bluffida - oodata head kätt/hetke ja edasi kasvõi raiseda/reisida Kuule..
Kas ma räägin pokkeri või elumängust?
Whatever ja who knows…
Lõppude lõpuks, Rooma ei ehitatud ühe päevaga ja kõik teed viivad Rooma, välja arvatud ralliteed - need viivad/viisid hetkel Poola.
Life is a garden,
Dig it!
A.M
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar