Okei, mõtted on otsas. Viimati kui selline tunne oli, siis hakkasin oma sõpradest edetabeleid koostama. See läks küll hästi! Võibolla neiudele, keda sa just kohtasid, öelda, et sa oled mu edetabelis 36. - pole kõige parem "ice-breaker". Mõni ehk võtab tõsiselt. Võibolla on asi minus, aga kui ma olen peol, siis ma eelistan iga kell jaburat juttu igavale jutule. Ühesõnaga, kui midagi põnevat rääkida pole, siis teeme miskit jaburat või lühidamalt - jaburdame!
Jaburat vestlust saab algatada ühe vürtsika küsimusega.
Kumb on raskem, kas võistlustel võita või trennis võitmatuna püsida?
Kas sa pigem oleksid ülihalb laulja, kuid fantastiline tantsija või ülihalb tantsija, kuid fantastiline laulja?
Kui sul on valida, kas mees/naine, kes on superhea huumorisoonega kokk või superhea voodikaaslane, kes oskab ka hästi autoga sõita?
Ma ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin. Ebaoluline. See on läind!
Aa, mängust tahtsin rääkida. Ei tahaks ennast kiita, aga aeg ajalt võib. Olen viimased 2 paarismänguvõistlust lukku pannud. Hakka või eestimaiseks profiks. Täpselt ühe võidu tahaks veel see hooaeg võistlustelt saada - nimelt Super Karikalt, kuhu siis pääsevad 4 parimat paari.
Ma avastasin, et ma olen 27. Sportlikus mõttes on mänguaega oi-oi-kui-palju, eriti paarismängudes. Miks mitte proovida uuesti Eestit esindama minna või mõnel välisvõistlusel ennast proovile panna? Ägiseda jõuab terve elu.
