Niimoodi pool mööda minnes alustatakse vestlust inimesega, keda pole ammu näinud. Mina pean enda vanaks kohaks pokkeri ja üldse raha peale mängimist. Kuidas mul lood siis sellega on?
2014. aasta algusest otsustasin pokkerist pausi teha, mõttes umbes 90% ulatuses. Pool aastat suutsingi täielikult mängust ja gämblingust ennast eemal hoida. For the record, ma ei ole kunagi ennast sõltlaseks pidanud. Mõtlesin, et tahan kui mängin ja võin ka vabalt lõpetada, kui see enam tulus pole. Ütlen ära, et aeg on üks salakaval tegelane. Ta suudab haavu parandada ja tuleb ka välja, et pahesid tagasi tuua. Ehk poole aasta pärast olin laudades ja kasiinodes tagasi. Alguses muidugi rahulikult, paar turniiri netis ja mõni kasiinos lihtsalt lõbu pärast. Süües kasvas isu ja eelmise aasta oktoobris sõna otseses mõttes gämblisin enda eelarvest korraliku summa maha. Ütlesin endale, et aitab ja panin Eesti portaalis kasiinokeelu peale. 2 aastat ei saa ma üheski interneti pokkeri või kasiinotoas mängida ning sissepääs kasiinodesse ka keelatud.
Olen otsusega rahul. Kuigi aeg ajalt tuleb ikka päevi ette, kus tahaks ilgelt nuppe liigutada. Pokkeriuudistega hoian ka ennast kursis. Eriti eestlaste käiguga. Toon näiteks äsja toimunud Barcelona EPT. Ikka vaatad huviga ja hoiad pöialt, kuid järjest 1k, 2k, 5k turniirid ikalduvad. "Mängisin hästi, aga ei jopanud. Vastane tõmbas ära." On keskmine nägu ja suhtumine, millega võib olukorda kirjeldada. Loomulikult igaüks teab ise, mis ta Oma rahaga teeb - kui võimalusi on, tee mis tahad. Lihtsalt see tuletab mulle endale meelde, et pole taolist närvikulu vaja.
Lähen teenin sulgpallitreenerina oma alla keskmist Eesti palka edasi, naudin oma tööd, saan endaga hakkama ja tunnen elu väikestest asjadest rõõmu. Raskel ajal käib kah!
