Hai-hei-hou!
Pole mõnda aega kirjutanud siia blogisse, aga teen jälle "riiulikapi" ukse lahti ja äkki kukub midagi välja.
Teemaks valiks kuulsa Muhammad Ali slogani "Impossible is nothing" ehk eesti keeles "Miski pole võimatu". Inglise keeles kõlab isegi paremini, aga mõte enam vähem sama.
Olen viimasel ajal aktiivselt ringi liikunud ja siis näed ka rohkem, mis elu inimesed elavad ja kuidas. Endamisi mõtled, et tegelikult oleme nii väiksed ja kui palju meid on.. Igalühel omad probleemid/mured/lahendused.
Toon näite, kui kellelgi kumm või rehv katki läheb - kes kutsub autoavarii spets firma kohale, kes oskab ja parandab/vahetab ise ja on ka neid, kes ei oska kumbagi varianti :) Mina näiteks ei tea autoavarii korral, kellele helistada, aga õnneks oskan googeldada.
Mu point on, et on erinevaid lahendusi ja me kasutame probleemi/olukorra/haiguse ravimiseks oma meetoteid. Jah, mõnikord lausa ekstreemseid, kuid seepärast ei maksa inimest hukka kohe mõista.
Tihti unustame, kui hea elu meil on - me suuname kogu oma energia sinna, mida meil parasjagu puudu on..
Näiteks raha pole, laste/lastelaste jaoks pole aega, töö tapab/võtab kogu aja jne...
Ma aegajalt mõtlen, mitte küll tihti, aga ma olen juba 36 ja seoses sellega - ma ei tea, kaua mul on jäänud aega lemmiktegevusteni nagu liikumine, sulgpalli mängimine, tantsimine.
Ma elan hetkes, vb liiga spontaanselt, ma pole suurem planeerija ja ei mõtle ette mitu aastat. Aga selline on mu iseloom, kes mõistab on hea, kes ei mõista, pole ka hullu. Igal ühel omad "kiiksud" - tuleb aksepteerida olukorda ja kui keegi viskab su üle parda, et sa oled ebanormaalne või lihtsalt hull - tuleb edasi liikuda ja olla tänulik oma perekonnale/sõpradele/sõbrannadele, kes jäänud sulle truuks nii nagu sa oled..
Peame koos vastu!
Päev korraga ja miski pole võimatu.
Usume iseendasse,
A.M
