Aasta 2019 : "Kuidas Sul läheb?"

Sattusin see aasta esimest korda siia blogile. Statistika järgi keegi ikka siin uudistamas käib, kuigi juba ammu olen keskendunud oma teisele blogile, mis keskendub sulgpallielule. Kuid pean tunnistama, et mul on ikka soe koht oma esimesele elu/pokkeriblogi jaoks. Proovin ikka mõnikord siia ka midagi kirjutada.

Mis siis elus sünnib?

Pilt Karl-Rasmus Pungaselt.

Aasta algas mul hea tempoga. Käisin jaanuari alguses Tartu sulka GP-l. Mängisin oma hea sõbraga paarismängu, küll veidi harjumatult üks tase allpool oma tavalisest - 1. liigas meespaari. Mängud olid mõnusad, saime lõpuks teise koha. Oleks võinud võita, aga kuna finaal oli pandud pühapäeva siis pidin ööbima Tudengilinnas. Polnud ammu seda teinud ja lisaks oli terve mu uus klubi Smash SK ka sama mõttega tulnud. Võtsime Hansa hotelli 180 eurot maksva sviidi, mis oli küllaltki tummine, aga kamba peale polnud üldse hull.

Igatahes teised hakkavad siis seal õlut aakritega mõõtma - mina vesistan nagu veevalaja. Põiklen vastu, et sorry mehed, mul homme mängud. Jah, õigesti arvasite - see näitemäng kaua ei kestnud. Põmm, õlled ette! Ja pagan võtaks, küll see õlu võib hästi maitseda, kui oled olnud just raskel võistluspäeval. Peo tõmbasime käima ja magama sain 6st. Ei kahetse, pidu oli seda väärt - pealegi saime 2. koha eest isegi paremad auhinnad.

Pilt Heiki Sorgelt.

Mõned nädalad hiljem korraldasin enda sünnipäeva. Ma ei mäleta, et täisealiseks saamisest oleksin mõne aasta vahele jätnud kerge peoga. See aasta kutsusin oma lähedasemad sõbrad kokku ja võtsin hostimise rolli enda korteris. Programm nägi ette filmiviktoriini, mille mu sõber koostas. Edasi viktoriin sõbrannalt, mis oli kihvtilt koostatud - nimelt teemaks mu mängeldesblogi ning mida kõike ma olen aastate jooksul öelnud. Suurfavoriidi roll mind ei heidutanud ja võitsin "üllatuslikult" viktoriini ära.

Ema oli mulle kinkinud sünnipäevaks uue lauamängu "Kes on Ants?" Mängisime terve seltskonnaga ka seda. Peab ütlema, et kui sul on juba jää murtud, siis väga lahe mäng. Seisnes siis selles, et pidi koos täispuhutava "Antsuga" erinevaid tegevusi ette näitama. Tiimides, üks näitas ja teised arvasid. Korralikult sai naerda - soovitan mängu.

Pilt Karl-Rasmus Pungaselt.

Edasi mängisin veebruaris Eesti Meistrivõistlustel meespaari pärast mõne aastast pausi. Samamoodi oma sõbraga, kellega koos sai GP-l käidud. Läks normaalselt - jõudsime veerandfinaali, kuid seal saime võitlusliku, kuid samas kindla kaotuse. Midagi pole teha, nooremad on eest ära läinud. Märkamatult olen üks vanimatest, kes väljakule astus.

Samas ei pea ennast vanaks, aga suurimaks kindlasti. Lõõpisime semuga, et Eesti kaalukaim meespaar.

Ja olemegi märtsis. Praegu korraldan üht heategevus/meelelahutus projekti. Nimelt, kutsusin ühe sulkafännist harrastaja välja Duellile ja lähme üksikut mängima. Panin isegi netti koefitsendid, et saaks panustada, kes võidab. Üllatavalt paljud on huvitatud kahe harrastaja omavahelisest kohtumisest. Kogu raha läheb mu esimese treeneri fondi, mis toetab noori sulgpallureid.

Mäng ise on neljapäeval kell 15.00. Eriti ei põe, kuidas läheb. Eks ma favoriit olen, aga ma vaatasin just oma viimast üksikmängu videost - suhteliselt naljakalt liigun seal väljakul, kui seda liikumiseks saab üldse nimetada. Suurtel meestel, suured mured :)

Hoidke pöial ikka püsti ja küll jälle millalgi kuuleb,
Ants