Okei, lapsed - kuidas Teile meeldiks üks lugu. Kuni 12. Aastastele soovitatav.
Aasta võis olla 1994... 90ndate talved olid mõnusalt külmad tavaliselt. Eestis oli just kurb aeg, kui Estonia märga hauda läksid sajad ja sajad inimesed.
Mina ei tajunud sündmuse suuruseid siis ja miks pidanuksingi? Elasin omas lapsemullis, täpsustan spordimullis.
Oli Talv kümnendi keskel ja olin umbes 10 aastane, kui vanemad mu metsa lumehangede vahele üksi suusatama saatsid.
Ma ei kartnud, teadsin oma kodukandi läheduse metsa nagu oma peopesa. Paari kilomeetri kaugusel oli suur mägi, kust oli kihvt 15 km/h alla vihiseda retro puust suuskadega ja tsipa suuremate suusasaabastega.
Ma vaatasin suusatamise tehnikat ikka televiisorist, kus eestlased oli sel ajal maailma tippkonkuentsis. Alati on põnev omadele kaasa elada.
2000. Kümnendil on eredad mälestused Raul Ollest, Jack Maest ja loomulikult Veerpalu Andruse klassika tehnikast.
Šmigun oli meie suusatamise Kuninganna, kes GP sarjadel säras nagu päike, positiivsete intervjuudega ja meeletu tahtejõuga tiitli ja medalivõistlustel.
Olid magusad, kuid samas soolased ajad. Mõnikord mõtlen tänapäeval suvel, et ohh, mis sai meie kaunist Talvest, mil maad kattis valge vaip ja sai lumememmesid meisterdada ja palju muud põnevat.
Tänapäeval kasutatakse neid retro puust suuskasid bussipeatuseks.
Loo moraal sõbrad - elage hetkes, meenutage vana, mõelge Uut, kuid unistage ka vahest...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar