Uus/Vana Mina

Uus/Vana Mina

Neljapäev, 20. oktoober 2011

Gamble

"Nii palju, kui on maailmas inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi". Sellise kõike ja samas ka mitte midagi ütleva lausega, alustasin koolis ühte kirjandit. Järgnes eesti keele õpetaja monoloog, et ta on juba aastaid pidanud taolist klišeed lugema. Hindeks sain vist kolme, pika miinusega.
Mis ma sellest õppisin? Olge nii originaalsed ja mitmekülgsed, kui võimalik. Ärge sööge iga hommik võileibu, ärge kuulake kogu aeg ainult oma lemmikbändi (Guns´n Roses ja Queen, tervitused sõbrannale), ärge callige kogu aeg "suited connectorite" ja väikeste paaridega, ärge re-raisege kogu aeg AA, AK või KK-ga. Haarake igast ettejuhtuvast huvitavast võimalusest kinni ja just see toobki mind järgmise looni.

Istun vaikselt Pargi cashis, laud välismaalasi täis, stäkid on tummised, ühesõnaga hea mäng käimas. Järsku helistab mulle sõber, kes never reede õhtul kell 12 ei helista. Kutsub peole :"Ants, mis teed?! Tule siia, me oleme TTÜ juures (üsna-lakkutäis-häälega)." Üks asi, mis on märkimist väärt, kui tema juba helistab ja on šnapsine ning kiidab pidu, siis ei ole küsimust, jäta kõik - mis sa hetkel teed - pooleli ja küta kohale. Siin ei olnud tegemist 50:50 flipiga, vaid korraliku AA vs A6 dominatsiooniga.

Jõuan sinna, tõepoolest, rahvast oli murdu. Pileti ostmise eest käis suurem võitlus, kui Eesti aja alguses kingapoes. 6 eurot tundus väike raha, arvestades seda melu. Lõpuks astusime sisse ja sain kohe aru, millisesse ämbrisse ma astusin. Mind tervitas kamp purjus üliõpilasi, pime garaaži-laadne interjöör ja kõrvulukustav "kommimuusika". Sõbrad kaotasin ära, võtsin siidri ja passisin niisama, lootuses äkki läheb olukord paremaks.
Läkski! Kella 1 paiku astus lavale peaesineja. Olin sündmuspaigast kaugel ja ei saanud algul aru, kes ja mis, aga mõtlesin endamisi, ükskõik kes. Peaasi, päästke mind sellest mürast. Tõele au andes, olukord ei muutunud paremaks, absoluutselt mitte, pigem depressiivsemaks ja ainuke lahendus oli oma elu edasi põletada...Jah, ära arvasite - HU? aka Hanna-Liisa Uusmaa. Ma olen üpriski kindel, et ta ei kirjutanud neid lugusid purjus üliõpilastele reede õhtul kell 1 laulmiseks. Tunnistan, olin lähedal oma "Euro-Minut-Reegli" rikkumisele, mis seisneb peopiletihind korrutada 10 minutiga, võrdub aeg, mis sa pead peol aega veetma...Siiski, tiksusin kenasti tunnikese täis, võtsin siidri tee peale ja jalutasin koju.

Arvatavasti oleks lõbusam (tulusam) aeg cashi lauas veeta olnud, kuid ma ei kahetse antud otsust. Mõni risk ei õigusta ennast, aga, kes ei riski, see järgmine kord peole kutset ei saa ning šampusest võib ainult unistada.

1 kommentaar: