EMV sulgpallis

Nädalavahetusel toimusid Eesti Meistrivõistlused sulgpallis, millest võtsin osa meespaarismängus Andres Aruga ja segapaarismängus Laura Vanaga. See on üks võistlus, mida sa mängijana iga aasta ootad ja üritad esineda võimalikult hästi, lootuses hea mängu - ja mõnikord ka õnne - korral mõni tiitel või medal kapile asetada.

Osalejate arv on viimastel aastatel üsna sarnane olnud. Enim mängijaid on meesüksikus, kõige vähem naisüksikus, paarides võrdselt. Minu mänguliikides on konkurents kõikunud 10-13 paari vahel. Kui võrrelda suuremate riikidega, siis on see lapslikult öeldes köki-möki, aga sellegipoolest väljakule kaotama ei lähe keegi ning selleks, et medalite pärast võidelda, pead korralikult trenni tegema (kui sa just ülikogenud eestikatehunt Küüts ei ole, kes - nagu allolevalt pildilt näha - võitis meespaarismängus üksinda pronksi ).

Tulemustest niipalju, et meespaarismängus saavutasime 2. koha, kui kaotasime tasavägise 3.geimise lahingu nooremale paarile Kaljurand-Kasela, keda just aasta alguses suutsime võita. Poisid olid tublid ja teenisid igati võitu. Mis seal salata, endal ikka kahju, kui hooaja põhieesmärki ei täida, kuid pole viga.

Segapaaris loosis tabel meid poolfinaalis Must-Tolmoffi vastu, kes on tuntud, kui üksikmängijad, kuid Eesti taset arvestades, täiesti ebaoluline. Nad on lihtsalt nii kindlad. Mõlemad on käinud olümpial. Mis mul sellele vastu on panna? Ma käisin ükskord Lätis.
Mängiti sujuvalt üle 21/17 ja 21/9 nii taktikaliselt, kui oskustega. Lohutuseks võitlesime pronksi välja, võites vanameister Veedet ja Helen Klaost.

Võistluste kokkuvõtteks oli vähe üllatusi ja palju vigastusi. Tolmoff võttis kolmikvõidu, kaotamata ühtegi geimi, Mustale ei saanud keegi korralikult vastu.

Lõpetuseks üks soovitus, mida tahaksin anda noorematele mängijatele, kes jõuavad varsti täiskasvanute klassi. See on tore, et käite varakult vanemate mängijatega rinda pistmas ja välismaal suurematel noorteturniiridel kogemusi hankimas. AGA, kui te tahate tulemusi, siis te peate võimalikult vara keskenduma oma lemmikliigile, olgu selleks üksik, paar või sega. Treener võib teil küll soovitada (ja mõnel korral isegi käskida) mängida kõike või liiki, mida te ise ei taha mängida, aga lõppude lõpuks te ise olete oma mängu kõige parem tundja ja peate ise aru saama, mis teile parim on.
Mis kõige tähtsam - nautige mängu! Kui te seda ei tee, siis ei ole millestki kasu.