How you doing?

Pean tööle minema - sest ma tahan!

Pean magama minema - sest ma tahan!

Pean habet ajama - aga ei viitsi...

Peaaegu täitsa ise mõtlesin reklaamiloosungi välja. You are welcome, Bic!

Kiire lugu.

Sõidan bussiga, kui äkki ühes suvapeatuses kuulen kukkumist. Nimelt olla üks vanem proua komistanud bussi sisseastumisel ratta alla ja nii rängalt, et ta ise ei saanud ka aru, mida ta peab tegema, et püsti tõusta. Eks ilmselgelt oli viinakuradiga ka peatuses veidi semminud.

Jumal tänatud, et õigel hetkel reageeris bussijuht, kes tõttas nagu rüütel valgel hobusel appi. Tegeles temaga 10 minutit, kutsus kiirabi ja proovis abiks olla. Vanem proua oli kahjuks kännuämbliku staadiumis ning ei saanud ise ka aru, mis talle tol hetkel vaja oli.

Kokkuvõttes - bussijuhid on suured töötajad, kes lisaks igapäevasele transpordile aitavad välja ka ekstreemsetest olukordadest.

Mis muidu?

Pole ammu näinud ..

Kuidas Sul on läinud? 

Kostitan 5 pilti mu viimase aja tegemistest paari kommentaariga.

Soetasin uue kõlari "kahe sinilinnu" eest. Võib rahule jääda, tümm on tummine nagu öeldakse.

Käisin üle pika aja tennist mängimas. Nimelt toimuvad Seltskonnatennises iga nädal treeningud, kus erineva tasemega harrastajad saavad treeneri juhendamisel mängida. Esimene kord meeldis, miks mitte ka järgmine kord!?

Tänavune suvi on nii hea olnud, et isegi septembri lõpus sai Telliskivis nautida värskes õhus olemist - lauatennise seltsis. Võib julgelt väita, et peaaegu iga reketimäng lööb mul vere keema.

Eelmine nädal sai töölt spetsiaalselt Tervisepäev võetud, et saaksin osaleda GP-1 Tallinnas, kus mängisin Esiliigas meespaari ja segapaari. Ütlen igaks juhuks ära, et on olemas ka Meistriliiga nii, et arenguruumi veel on.. :) 

Aga tõsiselt rääkides, siis mulle väga meeldis üle pika aja üks medalike mänguga välja teenida. Vanad head ajad tulid meelde Mikuga koos mängides.

Kahjuks pean tõdema, et 2 liiki oli palju ja segapaariks oli "mängleval kiirrongil" kütus otsas.

Käisin uue eesti filmi "Vari" esilinastusel. Väike saal oli pooltühi - teema mind isegi veidi kõnetas.

Juhan Liivist ja tema kannatustest haigusega, mis oli sel ajal (130 aastat tagasi) segane ja raskesti ravitav.

Ütlen ausalt oli täielik õudusunenägu, ainuke, mis meeldis oli miljöö, dialoog ja tolle aja Eestimaa kujutamine. Pääru Oja oli tasemel. 

Ülejäänud, mida filmist ootaks, jäi lahjaks ja igavaks, raskesti mõistetavaks. 

Kuidas mul läheb?

Võitlen ja katsun endaga toime tulla. Töö ja magamine õnneks võtab enamuse aja, hoiab mind rutiinis. Ilma selleta ei kujutaks ette enda elu.

Loodan, et teil lugupeetud blogilugejad, keda on paarisaja ringis, läheb kah kuhugi suunas..

Kõige raskem on, kui tunned, et oled eksinud ja ei saa aru, mida pead tegema, et õnne leida.

Mitte liialt filosofeerides, tsiteerin üht "vähetuntud" kreeka mõtisklejat.

"Be kind, for everyone you meet is fighting a harder battle"

Sobib enam vähem siia.

Olge terved!

Anzzz