Üks tuttav tuletas mulle spontaanselt meelde,kuidas lapse ja nooruspõlves mäng meid saatis igapäevaselt.
Kes ei mäletaks mänge : peitus, uka-uka, keks, politsei ja pätt, muusikalised toolid, “silmapilgutus”, maffia?!
Aga ajapikku kasvame neist välja. See on loomulik käik. Küll teeb mind tsipa murelikuks tänane pilt, kus lapsi ja noori (isegi imikuid?!) lausa myrgitatakse nutitelefoni ja muude seadmete mängudega …
Mida värvilisem ja suuremate numbritega pela - seda paremini müüb. Marukahju.
Ärge saage minust valesti aru - on ka legendaarseid ja aegumatuid, lausa šedööverlikke arvutimänge ..
Minu lemmikud on Heroes of Might and Magic 3-7 osad ja paar RPG-d veel.
Kuid jutu iva on - miks me eemaldume mänge tehes/ välja mõeldes seltskondlikust aspektist? Sukeldume 1vs1 nutiseadmesse, selle asemel, et kasvõi pisikese “karjana” ennast korraks unustada argipäeva muredest priiks?
Sest legendi kohaselt - yhel seikleval priiuseryytlil oligi pistoda vööl .. alati!
Suvel puhake endale sobivas keskkonnas ja seltskonnas ning tehke pere/ sõprade/ tuttavatega paar seltskondlikku mängu - Tsirkus, Jenga, turakas, Bismark, petang, Mölkky, korvpalli 5 miinust ja 5 plussi jpm!
Lõppude lõpuks, mis asi see õnn on?
Tsiteerin oma klassivenna tabavat vastust 10. klassi aastaraamatus: “õnn on ärgata enda voodis.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar