Lugupeetud, sõbrad, sulgpallurid, tuttavad, pokkerimängijad!
See on minu lähiaja viimane postitus,
aga ütlen ette, et tuleb pikem.
Räägin oma kogemusest nii ausalt kui
suudan, mis tunne on olnud viimased 5 aastat professionaalne
pokkerimängija. Tean, et seda teemat on lahatud mitmeid kordi. Kui
alustasin lugesin isegi huviga, mida tolleaegsed noored mängijad
ranka, ESTpatrick, Svenza (kas nüüd noor) selle huvitava ameti
kohta arvasid. Millegipärast nad rääkisid, et raske on tõusta
millal tahad, töötada millal tahad ja füüri rehaga kokku ajada?
Ma ei mõistnud seda. Nüüd mõistan.
Olen jätnud kõik 3 kõrghariduse
omandamist pooleli, 3. erinevas ülikoolis, kus pidasin kõige
rohkem vastu pool aastat. Mulle tundus mõttetu kuskil pingis istuda,
kui raha selle eest ju otseselt ei saa. Olgu, üritan võimalikult
vähe neid stamplauseid (mida miljon korda on kasutatud) öelda.
Igatahes, ühel päeval otsustasin, et hakkan uurima, mis asi see
pokker on? See päev oli kui võitsin freerolliga 1500 eurot. 2005.
aastal oli see mulle nagu 15k eurot.
Esimesed aastad olin heal juhul break
even mängija, aga õppisin kõvasti. Mulle meeldisid väga videod,
foorumeid tuustisin ka, aga mitte nii palju. Ma olin profi
algusaastatel üsnagi tight bankroll managemendiga. Harva võtsin
riske, lugesin tähtsaks pea igat turniiri, isegi kui mängisin
mingil 5 taalasel turnal kehvasti, ei olnud rahul endaga.
Kui sain 21 läksin kohe kasiinosse.
Küll mitte mängima, vaid sünnipäeva šampuseid sõpradega
põhimõtte pärast rottima. Jõudsime 2 tükki läbi käia, kuid
kolmandasse jõudes oli juba selge, et siin on rakebackprod.
Esimesed turniirid olid huvitavad,
tahtsin aru saada, kes siis siin Eestis need head mängijad on ja
kuidas nad mängivad ja üldse käituvad? Parki regularidega ma väga
ühist keelt ei leidnud, puhtalt vanusebarjääri pärast. Aga
see-eest 2008. aastal kui läksin Tartusse õppima sain päris okei
klemmideks Tartu Olympic regularidega, ntx Pafka, Svenza, Känd,
Trikimees jt. Käisime regulaarselt turnadel teineteisi leveldamas ja
üksteist kirumas. Hiljem toksisime cashi hommikuni. 3-5k ja mõnikord
isegi 15k (kroonised) pangad olid tavalised. Ma ei ütleks, et ma
seal parim mängija olin ning kõiki lüpsin nagu Mõguste lehmi,
kuid päris nulli ka ei jäänud ja peaasi, et väga lõbus oli.
Ütlen vahepalaks ühe selle postituse tähtsaima mõtte: „All good
things come to an end“.
2009. aasta talvel sai koolist kõrini
ja kolisin tagasi Tallinna ning jätkasin oma noort kaardimängija
karjääri. Otsustasin turniiridele keskenduda, kuna need klappisid
minu võistlusliku iseloomuga, mille olin saanud sulgpalli ja
spordiga Eesti mõistes tõsiselt tegeledes.
Igatahes tundsin ennast hästi. Kuigi
mu vanemad, sõbrad, trennikaaslased ja treenerid vaatasid mulle
viltu. Nad küll otseselt näkku mulle ei öelnud (välja arvatud
esimesed), kuid ei pea olema raketiteadlane, kui vestlus käib umbes
nii: „Nii, jätsid kooli pooleli? Mis nüüd teed? Aa, pokkerit
mängid......Ok“. Aga ütlesin paksu nahaga, et mul on kõigi
arvamusest pohhui, see on minu elu ja tahan ennast proovile panna!
Mul läkski hästi, sain ajapikku
võlgadest, mis ülikooli õpingutel tekkisid, priiks ja juba
hakkasin suurelt mõtlema. Mitte kiiresti, aga aeg ajalt mängisin
WSOP ja EPT satikaid. Unistasin suurest hitist, mis kõik mu
probleemid lahendab ja vot siis ma olen elus läbi löönud. Tean, et
kõlan nagu elu näinud 65. aastane vanaisa, kuid olen suhteliselt
kindel hetkel, et nii mõtlevad enamus noored pokkerimängijad, kuid
arvan, et nii lihtsalt see ei käi. Tol hetkel mulle veel meeldis see
mäng, sai kavaldada ja mõnikord puhtalt õnne pealt ka võita. Aga
pokkeri suurim miinus on see, et see on ainult huvitav, kui seda
mängida raha peale. Ja kui kaua sa suudad 1 euro peale samade
kuttidega mängida? 1-st saab 5 ja 5-st 10. Küsin teilt pokkerimängijad, olete te kõik 100% kindlad, et te
suudate alati käega piiri ette lüüa, et ma olen rahul oma
panustega, kus ma olen ja ma ei taha siit enam edasi liikuda? Mõned
vb on, aga usun, et väga vähesed, kui te enda vastu ausad olete.
Pealegi teie sõbrad ja silmarõõmud
ei mõista seda pokkeriteemat. Seega suhtlete ainult oma
„ametivendadega“. Räägite 6 ja 7 bettimisest, teete rexide ja
triple-range-merge (ma siiamaani ei tea ,mis see tähendab ja ei
huvita ka) nalju. Kuid kas te tõesti arvate, et 5, 10 või 15 aasta pärast
on see sama huvitav? Aga mis juhtub siis, kui ühel hetkel sul katus
ära sõidab, võtad shotte liiga kõrgel ja lendad purjus peaga
bustosse? Ok, vb ühekorra su pokkerisõbrad andestavad sulle ja
laenavad ning üritad uuesti üles ennast mängida. Kuid ei ole
kindel, et teist korda sama juhtub. Su pokkerisõbrad mõtlevad:
„Vaata, lohhgamblerit. Laenasin talle 1000 eurot ja gämblis nv
ruletis selle maha ja nüüd tahab uut laenu. Eemaldume vaikselt
temast.“
Kindlasti enamus ütlevad, et:“ Mis
jutt see on? Me oleme professionaalsed pokkerimängijad. Rulett,
Black Jack ja Oasis pokker on donkidele ja -EV. Me ei mängi neid
kunagi.“ Olete absoluutselt kindlad?
Muidugi on erandeid, kes on meeletu –
võiks isegi öelda freaky – distsipliiniga, aga ülejäänud? I
think not so much. Nagu vahepeal jutuks tuli, siis viimased 2 aastat
mulle on olnud üsnagi valusad. Turniirides olen ikka head kasumit
näidanud, kuid pole distsipliini hoidnud raha laudades ja
hyper-turbotes. Kaotasin valvsuse, olin ülbe ja mõtlesin, et minuga
nii ei juhtu nagu nende lohhgambleritega. Naiivsus. Täpsustuseks, et
suutsin „auku mängimise sessiooni“ peaaegu alati enam vähem
õigel ajal lõpetada ja pole kaelani võlgades.
Ärge saage minust valesti aru. Sellel
elustiilil on ka palju plusse, kuid minu ainus soovitus teile noored
troonikõigutajad. Mõelge 100 korda läbi, kas te olete valmis neid
ohverdusi tooma, et lihtsalt enda elu mugavalt elada?
Nüüd jõuan oma postituse kõige
tähtsama osani. Tegelikult ma ei räägi seda teile lugupeetud pokkerimängijad. Te olete juba täiskasvanud inimesed, vastutate ise oma
tegude eest. Ma räägin seda teile noored sulgpallurid. Ma ei ole
rumal ega pime. Näen, kuidas te mind vaatate ja austate, kuidas ma
väljakul endast kõik annan. Enamus teavad, et ma ei pinguta selle
nimel, et endale sellist imagot luua – ma lihtsalt olen selline!
Ma soovitan teil endal leida üks
(töö)kirg ja selle nimel anda endast parim! See võib hobipokker olla, aga
soovitan teil südamest mitte professionaalina seda teed valida.
Selles ärivaldkonnas valetatakse, petetakse sõpru ning iseennast ja
mille nimel? Raha.
Magage korralikult, sööge nii, et
maitseb, kuulake muusikat, et meeldib, tehke silmarõõmudele aeg
ajalt komplimente, visake kamraadide/tsikkidega kildu ja ärge tihti
kuupäeva ega kellaaega vaadake.
Elu muutub kogu aeg ja arvatavasti
muutume me kõik mingil määral. Ärge võtke elu liiga tõsiselt,
te nii kui nii ei tule eluga sellest välja.
It was all part of the plan!