Ma olen professionaalne pokkerimängija

Sõbranna kutsus ükspäev külla. Panin rahulikult pintsaku ja T-särgi selga ja ei läinud suurte ootustega kohale. Suurte ootuste all mõtlen seda, et nende korral oleks triiksärgi ja sebimissokid jalga pannud, pluss juuksed ära kamminud.

Jõuan kohale, hopp ainuke poiss ehk tüdrukuteõhtu. Hmm, oleks pidanud ikka ettevalmistama – esimene asi ütlen endale, et ära jumala eest autodest rääkima hakka. Kohe pärast mind saabub peole 8. Räägin selgituseks oma teooria.

10 palliskaala töötab niimoodi, et sa saad püüda alati endast 2 palli kõrgemat neiut/noormeest. Erandkorras, saad 0,5-1 veel kõrgemat püüda, aga siis pead leppima sellega, et see on halastuskorras või ta on väga purjus.

Igatahes mina olen 6, et sobib küll. Räägin hakatuseks mõned kehvemad naljad, sest kui sa alguses kohe oma parimat kraami hakkad kasutama, siis läheb õhtu (ja su image) ju allamäge. Kõik sujub väga hästi, võiks isegi öelda, et loomulikult. Selgituseks, et me kogu aeg ainult omavahel ei rääkinud, aga sellegipoolest tundsin vähemalt mina sädet.

Huvitaval kombel olime esimesed 5 tundi seltskonnas suutnud rääkida ilma, et oleks küsinud meile pokkerimängijatele eriti magusat küsimust et: „Aga millega sa tegeled?“. Kuid varem või hiljem saabub see hetk. Loomulikult okei taktika on see, et esimesel kohtamisel blufid või ei hakka kohe „oma range“ avama. Aga mina tundsin ennast enesekindlalt ja ütlesin endale, et tänapäeval arvatavasti nii kui nii googeldab ja leiab selle blogi üles. Teen eksperimendi, kas on kunagi hea koht öelda, et ma olen professionaalne pokkerimängija? Küsib ja ütlengi nii kuidas asjad on, et peab meeletult õppima, distsipliini hoidma ja BR majandama. Ning tema nägu kõik see aja muutub, enam ei silu oma juukseid ning minu jutu lõpuks ütleb: „Sa ju ei tea, mis maha tuleb.“

See on läind ja tuleb välja, et ei olegi õiget hetke.