Uus/Vana Mina

Uus/Vana Mina

Kolmapäev, 8. jaanuar 2014

Uus Algus

Lugupeetud, sõbrad, sulgpallurid, tuttavad, pokkerimängijad!

See on minu lähiaja viimane postitus, aga ütlen ette, et tuleb pikem.

Räägin oma kogemusest nii ausalt kui suudan, mis tunne on olnud viimased 5 aastat professionaalne pokkerimängija. Tean, et seda teemat on lahatud mitmeid kordi. Kui alustasin lugesin isegi huviga, mida tolleaegsed noored mängijad ranka, ESTpatrick, Svenza (kas nüüd noor) selle huvitava ameti kohta arvasid. Millegipärast nad rääkisid, et raske on tõusta millal tahad, töötada millal tahad ja füüri rehaga kokku ajada? Ma ei mõistnud seda. Nüüd mõistan.

Olen jätnud kõik 3 kõrghariduse omandamist pooleli, 3. erinevas ülikoolis, kus pidasin kõige rohkem vastu pool aastat. Mulle tundus mõttetu kuskil pingis istuda, kui raha selle eest ju otseselt ei saa. Olgu, üritan võimalikult vähe neid stamplauseid (mida miljon korda on kasutatud) öelda. Igatahes, ühel päeval otsustasin, et hakkan uurima, mis asi see pokker on? See päev oli kui võitsin freerolliga 1500 eurot. 2005. aastal oli see mulle nagu 15k eurot.

Esimesed aastad olin heal juhul break even mängija, aga õppisin kõvasti. Mulle meeldisid väga videod, foorumeid tuustisin ka, aga mitte nii palju. Ma olin profi algusaastatel üsnagi tight bankroll managemendiga. Harva võtsin riske, lugesin tähtsaks pea igat turniiri, isegi kui mängisin mingil 5 taalasel turnal kehvasti, ei olnud rahul endaga.

Kui sain 21 läksin kohe kasiinosse. Küll mitte mängima, vaid sünnipäeva šampuseid sõpradega põhimõtte pärast rottima. Jõudsime 2 tükki läbi käia, kuid kolmandasse jõudes oli juba selge, et siin on rakebackprod.
Esimesed turniirid olid huvitavad, tahtsin aru saada, kes siis siin Eestis need head mängijad on ja kuidas nad mängivad ja üldse käituvad? Parki regularidega ma väga ühist keelt ei leidnud, puhtalt vanusebarjääri pärast. Aga see-eest 2008. aastal kui läksin Tartusse õppima sain päris okei klemmideks Tartu Olympic regularidega, ntx Pafka, Svenza, Känd, Trikimees jt. Käisime regulaarselt turnadel teineteisi leveldamas ja üksteist kirumas. Hiljem toksisime cashi hommikuni. 3-5k ja mõnikord isegi 15k (kroonised) pangad olid tavalised. Ma ei ütleks, et ma seal parim mängija olin ning kõiki lüpsin nagu Mõguste lehmi, kuid päris nulli ka ei jäänud ja peaasi, et väga lõbus oli. Ütlen vahepalaks ühe selle postituse tähtsaima mõtte: „All good things come to an end“.
2009. aasta talvel sai koolist kõrini ja kolisin tagasi Tallinna ning jätkasin oma noort kaardimängija karjääri. Otsustasin turniiridele keskenduda, kuna need klappisid minu võistlusliku iseloomuga, mille olin saanud sulgpalli ja spordiga Eesti mõistes tõsiselt tegeledes.

Igatahes tundsin ennast hästi. Kuigi mu vanemad, sõbrad, trennikaaslased ja treenerid vaatasid mulle viltu. Nad küll otseselt näkku mulle ei öelnud (välja arvatud esimesed), kuid ei pea olema raketiteadlane, kui vestlus käib umbes nii: „Nii, jätsid kooli pooleli? Mis nüüd teed? Aa, pokkerit mängid......Ok“. Aga ütlesin paksu nahaga, et mul on kõigi arvamusest pohhui, see on minu elu ja tahan ennast proovile panna!

Mul läkski hästi, sain ajapikku võlgadest, mis ülikooli õpingutel tekkisid, priiks ja juba hakkasin suurelt mõtlema. Mitte kiiresti, aga aeg ajalt mängisin WSOP ja EPT satikaid. Unistasin suurest hitist, mis kõik mu probleemid lahendab ja vot siis ma olen elus läbi löönud. Tean, et kõlan nagu elu näinud 65. aastane vanaisa, kuid olen suhteliselt kindel hetkel, et nii mõtlevad enamus noored pokkerimängijad, kuid arvan, et nii lihtsalt see ei käi. Tol hetkel mulle veel meeldis see mäng, sai kavaldada ja mõnikord puhtalt õnne pealt ka võita. Aga pokkeri suurim miinus on see, et see on ainult huvitav, kui seda mängida raha peale. Ja kui kaua sa suudad 1 euro peale samade kuttidega mängida? 1-st saab 5 ja 5-st 10. Küsin teilt pokkerimängijad, olete te kõik 100% kindlad, et te suudate alati käega piiri ette lüüa, et ma olen rahul oma panustega, kus ma olen ja ma ei taha siit enam edasi liikuda? Mõned vb on, aga usun, et väga vähesed, kui te enda vastu ausad olete.
Pealegi teie sõbrad ja silmarõõmud ei mõista seda pokkeriteemat. Seega suhtlete ainult oma „ametivendadega“. Räägite 6 ja 7 bettimisest, teete rexide ja triple-range-merge (ma siiamaani ei tea ,mis see tähendab ja ei huvita ka) nalju. Kuid kas te tõesti arvate, et 5, 10 või 15 aasta pärast on see sama huvitav? Aga mis juhtub siis, kui ühel hetkel sul katus ära sõidab, võtad shotte liiga kõrgel ja lendad purjus peaga bustosse? Ok, vb ühekorra su pokkerisõbrad andestavad sulle ja laenavad ning üritad uuesti üles ennast mängida. Kuid ei ole kindel, et teist korda sama juhtub. Su pokkerisõbrad mõtlevad: „Vaata, lohhgamblerit. Laenasin talle 1000 eurot ja gämblis nv ruletis selle maha ja nüüd tahab uut laenu. Eemaldume vaikselt temast.“

Kindlasti enamus ütlevad, et:“ Mis jutt see on? Me oleme professionaalsed pokkerimängijad. Rulett, Black Jack ja Oasis pokker on donkidele ja -EV. Me ei mängi neid kunagi.“ Olete absoluutselt kindlad?

Muidugi on erandeid, kes on meeletu – võiks isegi öelda freaky – distsipliiniga, aga ülejäänud? I think not so much. Nagu vahepeal jutuks tuli, siis viimased 2 aastat mulle on olnud üsnagi valusad. Turniirides olen ikka head kasumit näidanud, kuid pole distsipliini hoidnud raha laudades ja hyper-turbotes. Kaotasin valvsuse, olin ülbe ja mõtlesin, et minuga nii ei juhtu nagu nende lohhgambleritega. Naiivsus. Täpsustuseks, et suutsin „auku mängimise sessiooni“ peaaegu alati enam vähem õigel ajal lõpetada ja pole kaelani võlgades.

Ärge saage minust valesti aru. Sellel elustiilil on ka palju plusse, kuid minu ainus soovitus teile noored troonikõigutajad. Mõelge 100 korda läbi, kas te olete valmis neid ohverdusi tooma, et lihtsalt enda elu mugavalt elada?

Nüüd jõuan oma postituse kõige tähtsama osani. Tegelikult ma ei räägi seda teile lugupeetud pokkerimängijad. Te olete juba täiskasvanud inimesed, vastutate ise oma tegude eest. Ma räägin seda teile noored sulgpallurid. Ma ei ole rumal ega pime. Näen, kuidas te mind vaatate ja austate, kuidas ma väljakul endast kõik annan. Enamus teavad, et ma ei pinguta selle nimel, et endale sellist imagot luua – ma lihtsalt olen selline!

Ma soovitan teil endal leida üks (töö)kirg ja selle nimel anda endast parim! See võib hobipokker olla, aga soovitan teil südamest mitte professionaalina seda teed valida. Selles ärivaldkonnas valetatakse, petetakse sõpru ning iseennast ja mille nimel? Raha.

Magage korralikult, sööge nii, et maitseb, kuulake muusikat, et meeldib, tehke silmarõõmudele aeg ajalt komplimente, visake kamraadide/tsikkidega kildu ja ärge tihti kuupäeva ega kellaaega vaadake.

Elu muutub kogu aeg ja arvatavasti muutume me kõik mingil määral. Ärge võtke elu liiga tõsiselt, te nii kui nii ei tule eluga sellest välja.


It was all part of the plan!


2 kommentaari:

  1. Ma ei ole väga-väga kaua nii head postitust näinud!

    VastaKustuta
  2. paksuks oled läinud :)

    VastaKustuta