Näoraamat peegeldamas elu

Ma ei pea ennast Facebooki sõltlaseks - nagu mu mõned sõbrad ütlevad - pigem on mu üsnagi pidev seal olemine tingitud lihtsalt harjumusest. Nagu tööle minnes oled harjunud Postimeest, Delfit lugema ning mõned õnnelikumad, MSN-i sisse logima. Uskuge või mitte, ma saan sinna rohkem sõnumeid kui mailboxi.

Paljude jaoks on Facebook saanud täiesti omamoodi suhtlusvahendiks, mis tundub mulle isiklikult liiga ülepingutatud ja võlts. Võib olla on asi selles, et mu sõprade listis on palju teismelisi (sulgpallureid), kelle ma olen sõbraks lisanud, sest "Reject Friend" nuppu pole näinud põhjust kasutada (võib olla peaks?). Aga olen täheldanud ka omaealiste ja vanemate seas taolisi - nimetagem neid - sümptomeid.

Milliseid sümptomeid küsite? Tooksin paar välja.

"Nurrunus komplimentas"

Kui keegi paneb sellise korraliku "ma-pole-üldse-poseerinud-ja-palun-likege-seda" pildi üles ning tuleb terve armee kommentaare, et kui "ilus" ja "nummi", millele lisanduvad "liked" ja "smailid". Ma väga kahtlen, et argielus silmast silma sama dialoog aset leiab.

 "Reklamas homo sapiens"

Seisneb pidevate reklaamloosungite edastamises oma sõpradele. Jah, ma tean, seal saab võita, aga kas kogu tülitamisaspekt, on väärt seda õhkõrna võidulootust? On paremaid viise raha teenida!

"Tunnetas objektas"

Kirjutatakse oma seinale kõigile lugemiseks tähtsusetu lause, ala "Tegin hommikuks kooki. Mm, nii hea!" ja järgmine päev täielik vastand sellele, "Iga hetk, mis ma Sinuga veedan, on väärtuslik hetk...". Mul on hea meel, et sulle meeldib kook ja oled oma kallima leidnud ja pahvatad õnnest ning lähtud põhimõttest "vahet pole, mis teised arvavad", kuid kas tõesti Facebook on koht, kus ennast avada ja välja elada?


Võib olla olen mina see rumaluke, kes pole ajaga kaasas käinud ning 21.sajandi suhtlusest tuhkagi ei jaga. Elan ikka eelmises sajandis, ütlen vähe, aga kui ütlen, siis valin kohta ja mõtlen seda.