Goodminton

Sulgpalluri elu ei ole kerge. Eriti, kui sa oled spetsialiseerunud paarismängudele.

 Vähe sellest, et sul on raskem trenni teha, sest 4. inimese - kes on võrdse tasemega - organiseerimine ühte kohta, ühel ajal on keerulisem, kui te arvate oskate. Lõpuks, kui võistlustel triumfeerite peate auhinnad pooleks tegema - olgu selleks kinkekaart või paar sokke. Okei, viimast veel ei pea.

Ja siis on segapaar. Ma ei tea, kust on tulnud kuulujutt, et sulgpall on naiste mäng. Eesti võistlustel on naisüksik ja paarismäng ning segapaar kõige väiksema osavõtuarvuga. Luubiga otsivad mehed endale segapaarismänguks paarilist, vähesed saavad. Nagu uus kodumaine kohtingusaade "Vali mind", ainult mehed on puki taga. Mis toobki mind ühe bad beat looni (sulgpalli oma ei lähe arvesse). Olin juba peaaegu ühe neiu nõusse saanud, kuid ta igaks juhuks viskas münti enda osalemise peale. Võitsin flipi! Ometigi mõtles ta ümber. Naised...

Õhtu lõpuks, te ei pälvi pooltki nii palju tunnustust kui üksikmängijad. Loomulikult meie tipud ei pürgi euroopa ega maailma tippu ega ka olümpiamängudele, kuid miks ei võiks väikses riigis - nagu Eesti - kohelda erinevate liikide mängijaid veidikene võrdsemalt? Miks ei räägita rohkem Gert Künkast, kes viibib küll enamasti välismaal, kuid on saanud häid tulemusi paarismängus Euroopa võistlustelt..

Fakt on see, et paaris ja segapaarismängud ei vaja nii palju füüsilisi eeldusi, kuid nõuavad siiski erinevaid oskusi ning see, et sa oled hea üksikmängija, ei tee sinust kohe kindlasti head paarismängijat ja vastupidi. Pokkerivõrdlus oleks nagu Texas Hold´em ja Omaha.

Meenub üks aasta Eesti meistrivõistlustel, kui mängisin 3. liiki. Siis ma veel tegin üksikmängu trenni. Omasin üksikus 2 paigutust ning kaotasin veerandfinaalis kolme geimiga ühele noorele tõusvale tähele(Seidelberg). Surusin kätt, ta mängis tõesti paremini, aga osa minust oli rahul sellega, sest tõesti - 3. liiki kahe päevaga mängida nõuab suurt pingutust. Sain keskenduda paarismängudele ning mul õnnestus võita mõlemas liigis kuld. Lehes mainiti aga järgmine päev rohkem mu veerandfinaal kaotust.

See selleks. Ma ei otsigi oma sulgpallikarjääris suuri postreid ning, et keegi minule poes järgi vaataks ja autogrammi küsima jookseks. Puhas rõõm mängust, ka mõni medal ja seltskond on tegurid, mis mind ikka ja jälle saali veavad.