Uus/Vana Mina

Uus/Vana Mina

Neljapäev, 17. november 2011

Jalgpalli play-off seiklus

Umbes kuu aega kirjutasin ülistavates toonides viimase aja jalgpalli rahvusmeeskonna tegudest. Seoses ootamatu eduga alagrupiturniiril, saime play-offi. Sõber sebis piletid ka ning mõtlesin, olgu, 16 euro eest võib selle jalgpallimelu ära proovida.

Läksime juba viie kuue paiku linna kohanema. Kerged jäägrid ja teed sisse, et keha kenasti valmis seada 2-3 tunniseks novembrikuu Lilleküla staadioni olemiseks. Meeleolu linna peal oli ülev. Kõik mitte ainult ei uskunud/lootnud, vaid tundus lausa, et eeldasid Eesti võitu ja edasipääsu. Juba kell 8 läks rongkäik Vabaduse väljakult staadionile, karjudes erinevaid ergutushüüdeid.

Kui mänguks läks, hakkas tuju staadionil peaaegu kõigil sinisärklastel 13ndast minutist langema. Esimese punase kaardi ajaks, võeti kasutusele juba karmimad sõnad ja aina hullemaks läks. Nägin eestlast kaotusseisundis ja tunnistan, see oli üsna ebameeldiv. Kuidagi ei suudetud endale tunnistada, et tõesti närv oli sees ning vastane oli parem. Pidi kähku ühe süüdlase leidma, sest peeglisse me ei oska vaadata. Minu arvates käitus kohtunik nii, nagu õpikus kirjas on, võibolla tõesti selle viimase penalti oleks võinud andmata jätta, aga ülejäänud oli põhjendatud vilepartii.

Mängujärgsed kommentaarid Eesti jalgpalliliidu juhilt Aivar Pohlakult. See ja see oli valesti, peatreeneri viga. Pärast mängu on kõik professorid. On seda avalikult näpuga näitamist vaja? Ainukesena meeldis Reimi kommentaar, ütles ausalt ja karmilt. Mis seal ikka, põlesime läbi, ennegi juhtunud. Oluline on, kuidas maast püsti uuesti tõusta. Seda öeldes, võib rahul olla, sest kordusmäng oli võideldud viik.

Kogu jutu kokkuvõtteks tahaks öelda kõigile - oled sa tippsportlane või pokkerimängija - õppige kaotama! Alles siis on teil võimalik võitjaks saada!

1 kommentaar: